In memoriam Harri Olavi Leppänen
13.03.1952–13.12.2017
Ootamatult lahkus meie hulgast soome kunstnik-graafik-litomeister ja Eesti Vabagraafikute Ühenduse liige Harri Leppänen.
Harri Leppänen oli legendaarse soome graafikastuudio Imprimo üks asutajatest. Soome esimene iseseisev kommertsgraafika stuudio tegi Soome kunstimaailmas revolutsiooni. Senine enamjaolt väikeseformaadiline monotoonne graafika muutus suureformaadiliseks ja värviliseks. Imprimos käidi trükkimas Eestistki: Jüri Okas, Siim-Tanel Annus ja Leonhard Lapin.
Üheksakümnendatel lõpetas Imprimo tegevuse. Harri läks edasi, lõi oma graafikastuudio nimega Albatross Editions. Tema Porvoos asuvas stuudios oli kasutada kaks ofset trükipressi. Harri võõrustas tollal ka Urmas Viigi käe all õppivaid Eesti Kunstiakadeemia graafikakosakonna tudengeid. Ühel kursusel avanes võimalus tema Porvoo ateljees omi töid trükkida.
2009. aastal kolis Harri oma graafikastuudio Eestisse. Alguses asuti Pärnu maanteel vana Lutheri vabriku hoonetes hiljem ARS-i majas. Harri Leppäneni asutatud graafikastuudio kannab praegu nime Ubu Noir.
Harril ei olnud otsest kunstiharidust, ta lõpetas Tampere Ülikooli magistri kraadiga ajakirjanikuna. Kunsti juurde sattus ta läbi oma sõpruskonna. Peale ülikooli läks ta Augusti Tuhka graafikastuudiosse õpipoisiks. Meistrioskused omandas ta Lauri Koivuneni käe all. Kunstist sai talle vahend, mille kaudu sai vahetult realiseerida oma ideid. Ta nimetas ennast seda tüüpi inimeseks, kelle pähe tekkinud ideest vabanemiseks tuleb see kunstiteosena ilmale tuua ja et ta tööd sünnivad läbi inimliku imestuse übritsevale, kujundid-värvid hüppavad pinnale alateadvusest.
Harri alustas oma kunstnikuteed abstraktse ekspressionistina. Värskeid kunstitrende käidi omastamas Soome Ameerika Instituudi raamatukogust.1987. aastal võitis Harri noore kunstniku preemia.1990. aastatel õpetas ta Soome Kujutava Kunsti Akadeemias. Ta armastas kirglikult paberit valmistada, mille lõpptulemusena realiseerus hulk skulpuure ja kolmemõõtmelisi objekte. Oma sõbra Väiski Putkoneniga rajasid nad 1993. aastal Porvoosse Soome paberivalmistamise keskuse, 1995–1996 aastal lõid nad paberikunstikeskuse Mehhikosse Oaxacasse. Tema isiklik paberiveski jõudis otsaga Tenerifele, mida ta pidas oma kolmandaks koduks Helsingi ja Tallinna kõrval. Harri oli kiindunud abstraktsesse kujundikeelde. Ta on olnud üllatavalt mitmekülgne kunstnik, katsetanud erinevate käekirjadega ja nendega lõpuni läinud. Paari aasta eest nägi Harri eesti kirgliku Pühajärve maalija Johannes Uiga töid. Maalidest vaimustunud Harri abstraktsesse graafikasse ilmusid uigalikud järvesaarekesed, mõnes töös võib aimata maastikumotiive. Harri avas veel käevoleva aasta sügisel oma uue isiknäituse Pirkko-Liisa Topeliuse galeriis Helsingis. Harril oli soojenemas järgmise näituse idee: graafikanäitus 365 tööga, millest iga töö on ainueksemplar, trükitud ühel päeval ja nii terve aasta.
Harri armastas kirglikult džässi ja flamenko muusikat. Oma tööpäeva graafikastuudios alustas ta Miles Davise või Paco de Lucia kuulamisega. Filosoofia taust tegi Harrist heas mõttes outsideri. Tal vaatles asju analüütilise ja värske pilguga, ei võtnud kunagi poose, võis olla nii enese kui teiste suhtes irooniline, kui vaja.
Kõik, kes teda tundsid, teadsid, et ta oli erakordselt soe inimene ja hea sõber.
Kurbus on piiritu, me jääme Sind igatsema.
Lauri Koppel
Lisa kommentaar