1. jaanuarist 1948 hakkas meistrina ateljees tööle ligi viiekümneks aastaks ametisse jäänud Voldemar Kann, kellest sai mitte ainult suurepärane asjatundja kõigi klassikaliste graafikatehnikate alal, vaid ka silmapaistev kunstnik.

 Graafikaateljee rajamine ja esimesed tegevusaastad langesid Eesti lähiajaloo kõige süngemasse perioodi. Õieti on ime, et toonases kultuurivaenulikus hirmuajas üldse midagi sellist sai sündida. Ja ometi 1947. aasta detsembris oli graafikaateljee töökorras, sellele eelnenud peaaegu kaheaastase ettevalmistusaja järel. 

 Graafikud, tänu kellele ateljee asutamiseni jõuti, olid silmapaistvad kunstnikud. Idee esiletooja ning põhjendaja oli Ott Kangilaski (1911–1975), otsustusprotsessi juures seisid Aino Bach (1901–1980) ja Paul Luhtein (1909–2007), praktilised küsimused lahendas Henn Sarap (1906 –1972).

 Ateljee tegevuse algaastatel oli graafikatöökoja juhatajaks Henn Sarap, kes oli töötanud mitme trükikoja litograafiaosakonnas ning täiendanud enda sellealaseid teadmisi 1930. aastatel Saksamaal, mistõttu esialgu oli ateljees pearõhk suunatud litotehnika viljelemisele.
 1953. aastal tuli kolmeks aastaks ateljee juhatajaks kunstnik ja pedagoog, professor Ado Vabbe (1892-1961). Siis täienesid ateljee kasutajate read noorema põlvkonna kunstnikega ja esiplaanile tõusis sügavtrükitehnikates töötamine. Sel ajal tuli ateljeesse ka aastakümneteks siia töötama jäänud Vive Tolli. 

 Ateljeest kujunes tollase ühenduse - Eesti Kunstnike Liidu graafikasektsiooni keskus. 1960. aastatel tõusis graafika eksperimentaalateljee eesti kunstielu üheks keskpunktiks, kus idanesid mitmed oma ajas teednäitavad ideed, millest kõige olulisemaks ja kestvamaks kujunes Tallinna graafikatriennaalide korraldamine, mis on jätkunud 1968. aastast tänaseni.
 Seitsmekümne aasta kestel on Graafikakoja tegevuses toimunud mõnedki suunamuutused, kuid kui algusaastatel oli suurem osakaal ateljeed juhtinud inimestel, siis edasine areng on seotud eesti graafikakunsti üldise teisenemisega. Ateljee juhatajateks on olnud peale eelnimetatute veel Siima Shkop, Urmas Ploomipuu, Jüri Hain, Kaisa Puustak, Raul Meel, Urmas Viik. Sealt edasi on Graafikakoda hallanud Eesti Vabagraafikute Ühendus, mis asutati 1992, algselt ühingu ja hiljem ka MTÜ-na. Selle juhatuse esimehed on olnud Kadi Kurema, Anu Kalm, Liina Siib, Vappu Thurlow, Loit Jõekalda, Inga Heamägi ja praegu Lembe Ruben.
 Graafikakoda on tänini peamiseks estampgraafika teostamise ja paljundamise paigaks kümnetele kunstnikele. Legendaarse meistri Voldemar Kanni tööd jätkab ateljees tema poeg Uku Kann, kes on juba samuti mitmele põlvkonnale graafikutele taganud parima tehnilise kvaliteedi. Üle seitsmekümne aasta järjepidevat tegevust on näidanud Eesti graafika elujõudu. Ei ole kahtlust, et paljundusgraafika väärikasse ajalukku ja heasse tasemesse on olulise panuse andnud ateljees vormunud kollektiivne kogemus.

Tekst on refereeritud Jüri Haini kirjutistest.