GRAAFIKA EKSPERIMENTAALATELJEE

Vappu Thurlow


Peale sõja lõppu tegid graafikud peamiselt söe- ja pliiatsijoonistusi, samuti nn. sousijoonistusi lahjendatud tuššiga, neil ei olnud trükipresse. Kunstnike Liidu juhatuse sekretär H. Vitsur tuli mõttele, et Kunstifondi juures peaks avama graafikaateljee, kus oleks pressid KL liikmetele kasutamiseks. Ateljee asutamise intsiatiivgruppi kuulusid: Aino Bach, Alo Hoidre, Eduard Einmann, Jüri Hain. Selle organiseerimise ettepanek tehti Henn Sarapile, 1946. aasta 10 aprillil võeti ta selleks tööle. Ta oli varem töötanud Tartus litograafiatöökojas, õppinud Pallases graafikat ja skulptuuri. Sarapi eestvedamisel osteti press ofordi tegemiseks ja renditi litopress, mille KL hiljem välja ostis. Kunstihoone õuemajas oli enne raamimistöökoda, kus Voldemar Kann töötas piltide raamijana. Mõned aastad hiljem saadi utiilist kõrgtrükipress, mida parandati ja hakati kasutama. Algusaegadel oli suures ruumis 2 trükipressi, eespool sügavtrüki ja taga litopress. Henn Sarap ise pidas ateljee avamist hädavajalikuks, graafikaateljeesid käidi vaatamas ka teistes liiduvabariikides. Tema töötamise ajal tehti ateljees kõige rohkem litograafiat, mis oli neil aastail eelistatud. Seda on ikka rõhutatud, et tehnilisi oskusi saab edasi anda ainult tööprotsessis; kirjeldustest ilma praktikata ei ole kasu.

Voldemar Kann töötas ateljees alates 1. jaanuarist 1948, Henn Sarap oli siis ateljee juhataja. Voldemar Kannu õpetas litot tegema meister Rudolf Adelman, kes töötas ateljees mõnda aega kohakaasluse alusel. Sügavtrükki õpetasid Kannule graafikud Ott Kangilaski ja Aino Bach. Muide esimene leht, mis ateljees trükiti, oli Aino Bachi ofort „Gustav Ernesaksa portree“. Kannu kõige tähtsamaks oskuseks trükkimise kõrval on Jüri Hain nimetanud 1960. aastatel sügavtrükivärvide ja lakkide väljatöötamist. KL hoolitses ka, et kui kusagil, näiteks Moskvas, oli mõni huvitav graafikanäitus, siis püüti meister Kann sinna komandeeringusse saata, et ta saaks kõige paremini kaasaja nõudmiste tasemel seista. Voldemar Kannust kujunes Eesti esimene kõiki tehnikaid valdav graafikameister. Ta tegi ka iseseisvat loomingut, leiutas oma tehnika: cann-print.

Voldemar Kann on rääkinud, et ateljee algusaegadel oli seal vähe tööd ja palk oli samuti väike. Kuna plaani ei täidetud, oli mitu korda päevakorras ateljee sulgemine. Plaani täitmiseks trükiti pilte lastele, mis hiljem lattu seisma jäid.

Graafikute tegevus hakkas elavnema 1951. aastast, kui juhatajaks tuli Siima Škop, kes on meile tuntud lasteraamatute illustraatorina. Sel ajal trükiti ateljees palju plakateid.

1953. aastal võeti ateljee juhatajana tööle Ado Vabbe, kes oli 1950. aastal vallandatud Tartu Riiklikust Kunstiinstituudist (endine „Pallas“) formalistliku loomingulise suuna tõttu, 1951. aastal oli ta välja heidetud ka Kunstnike Liidust. 1953. aastal ta liikmelisus taastati. Nüüd muutus graafikaateljee populaarseks, uute tulijate hulgas olid näiteks Olev Soans, Allex Kütt, Hugo Mitt, Ilmar Torn, Vive Tolli; tulid mitmed Vabbe õpilased. 1952. aastast tegutses siin juba Avo Keerend. Vabbe juhtimisel tehti otsustav pööre sügavtrüki poole. Leopold Ennosaar on jutustanud, et Vabbe oli eelkõige pedagoog; majandusasjadest ta eriti ei pidanud, oli selles osas saamatu. Aino Bach, kes vahepeal oli enda „kaotanud“, leidis nüüd jälle oma loomingulise soone üles ja tegi ilusaid portreid ning akte. Avo Keerend tegi etapiliseks peetud töö „Kadrioru vanad tammed“.

Vabbe oli radikaalne eesti kunsti uuendaja, ta jagas kõigile oma teoreetilis teadmisi ja pidas graafikasektsioonis ka loengute tsükli graafikatehnikatest ja nende võimalustest. Ta sisendas eelkõige stiilipuhtust, ei sallinud tehnilist oskamatust ja lohakust plaadi lõikamisel ning söövitamisel. Ütles kõigile halastamatult oma otsekohese ja range otsuse välja, mille järel mõned inimesed ehk ka graafikakojast eemale jäid. Vabbe arutles avalikult iga töö üle, tõmbas arutellu kaasa ka teisi, kes parasjagu kohal olid. Väljapaistvatest töödest, mis Vabbe ajal ateljees trükitud, on Jüri Hain nimetanud Ott Kangilaski 1956. a valminud sügavtrükiseeriat Kalevipojaga seotud paikadest. Vabbe töötas graafikaateljees kuni 1956. aastani.

1956-1966 oli graafikaateljee juhataja jälle Henn Sarap, sel ajal olid uued tulijad: Peeter Ulas, Herald Eelma, Evi Tihemets, Heldur Laretei, Henno Arrak, Jüri Palm, Rinaldo Veeber, Concordia Klar.

1966-1972 oli ateljee juhataja Jüri Hain. Ta on kirjutanud, et 1957-1958 toimus murrang eesti graafikas. Kui enne tegid kõik väikseid plaate, siis nüüd kasvasid tööde mõõtmed. Ta on nimetanud näiteks Allex Küti kuivnõelasarja „Peipsi“ ja Olev Soansi lehte „Praam“, viimases oli esmakordselt jäetud vabaks suur pind, mida oli mitmekesiselt töödeldud ja millel oli nauditava faktuuriga taevas. Samuti alustas oma tegevust Peeter Ulas, kes töötles plaati mitmekesiselt ja väljendusrikkalt. Ka Vive Tolli sügavtrükid ja Alo Hoidre litograafiad pöörasid erilist tähelepanu pinna faktuurile. Lühidalt, toimus pööre ekspressivsuse poole. Hakati kasutama mitmesuguseid segatehnikaid, näiteks kõrgtrükki koos sügavtrükiga. Jüri Hain on isegi väljendanud arvamust, et tinglikult võiks rääkida meie Graafika Eksperimentaalateljee koolkonnast.

Ateljees toimusid ka graafikat populariseerivad üritused: ajakirja „Noorus“ rändnäitus, siin tekkis graafika aastaraamatu väljaandmise idee (algul koostas seda Olev Soans, hiljem Jüri Hain) ja anti välja väike graafikatehnikaid tutvustav brošüür. Siit sai alguse ka graafikatriennaali korraldamise idee. Graafika Eksperimentaalateljeeks nimetati see koht 1965. aastal ja selle peamisi põhjusi oli, et „eksperimentaalsus“ oli siis võlusõna (vrdl: „novaatorlus“, „innovatsioon“) ning selle abil andis välja tingida paremat rahastust Moskvast.

Jüri Hain on ka kirjutanud, et 1960. aastatel, kui tema oli juhataja, lõpetati Kunstikombinaadi tellimuste, suveniirlike Tallinna vaadete trükkimine ja jäädi eelkõige loomingulise tegevuse juurde. Samuti saadi 1960. aastate lõpupoole juurde uued ruumid, mis asusid ateljees paremat kätt; enne oli töötatud ainult vasakpoolses toas. Juba neil aastail käis graafikaateljes ka ekskursioone, millega paranes kontakt kunstnike ja publiku vahel.

Olev Soans on näiteks kõnelnud sellest, et ateljee kõigi tähtsate omaduste hulgas oli ka võimalus üheskoos töötades mõtteid vahetada, mille tulemusel tekkisid uued kvaliteedid. Muidugi on ka väga hea töötada käsikäes meistriga, kes sinu taotlused lennult tabab ja omalt poolt kaasa aitab nende maksimaalseks rakendamiseks. 1968. aastal läbi viidud küsitluses on mitmed kunstnikud öelnud, et kui meil ei oleks graafikaateljeed, siis oleks selle asemel midagi muud, aga tänu sellele on eesti graafika kindlasti arenenud kiiremini ja orgaaniliselt kui ilma selleta.

„Eksperimentaalateljee“ kindlasti õigustas oma nime, 1960. aastatel uuenes kunstikeel oluliselt seoses POP-kunsti tulekuga. Tehti töid traditsioonilistes tehnikates, aga kombati ka uusi võimalusi. Näiteks Evi Tihemets hakkas järjekindlalt värvigraafikat trükkima, kõigepealt värvilitot ja siis ka värvilist sügavtrükki. Lito trükkimine on väga ajamahukas. Evi Tihemets, Vive Tolli jt on rääkinud Voldemar Kannu entusiasmist; ta oli alati valmis trükkima ka peale tööpäeva lõppu, kui vaja oli.

Kaisa Puustak on öelnud, et graafikaateljee on alati olnud koht, kus nooremad võivad õppida vanematelt. Teda ennast võttis väga sõbralikult vastu Vive Tolli ja ta oli selle eest väga tänulik. Sünergia ergutab rohkem töötama ja pingutama.

1960. aastate lõpupoolel hakkas tulema palju uusi inimesi: Jüri Arrak, Herald Eelma, Õnne Eelma, Tõnis Laanemaa, Leonhard Lapin, Silvi Liiva, Marju Mutsu, Naima Neidre, Maret Olvet, Urmas Ploomipuu, Kaisa Puustak, Benjamin Vasserman, Vello Vinn, Mare ja Tõnis Vint, Silvi Väljal. Nüüd hakati tegema palju oforti.

1980. aastate uued tulijad: Inga Heamägi, Anu Juurak, Virge ja Loit Jõekalda, Külliki Järvila, Katrin Kaev, Anu Kalm, Eve Kask, Ly Lestberg, Ülle Marks, Raul Meel, Tiina Reinsalu, Reti Saks, Liina Siib, Piret Smagar, Urmas Vaino, Kelli Valk, Urmas Viik.

1980. aastad olid paljudel graafikutel endil juba kodus trükipressid, aga Graafikakojas peeti ikka ühiselt sünnipäevi, jõule jpm.

1987. aastal tuli Graafikakotta Uku Kann, kelle koolitas meistriks tema isa Voldemar Kann. Ka Uku Kann valdab kõigi tehnikate trükkimist. Samas peab ta oma õpetajateks veel mitmeid vanema põlvkonna graafikuid, kellega koos on töötanud: Alo Hoidret, Alleks Kütti, Silvi Liivat, Evi Tihemetsa, Vive Tollit jt.



Graafikakoja juhatajad

1972-1979 Urmas Ploomipuu

1979-1985 Jüri Hain

1985-1987 Kaisa Puustak

1987-1990 Raul Meel

(See oli ateljees väga aktiivne aeg, siin töötas korraga kolm meistrit: Voldemar Kann, tema käe all Uku Kann, ja Einar Kalmus)

1987. aastast algas ka eraldumine Kunstifondi kombinaadist

1990-1992 Urmas Viik

Peale KFst eraldumist läks Graafikakoda Eesti Vabagraafikute Ühenduse alla. EVÜ asutati 1992, sellest ajast loeti EVÜ esimeest ka Graafikaoja juhatajaks.

1992-1993 Anu Kalm

1993-1995 Liina Siib, tema ajal oli kirjatoimetaja Mare Pedanik

1996-1999 Kadi Kurema, kes tegi Graafikakojas remonti, vahetati ära elektrijuhtmed, lambid, pandi tõmbekapp

1999-2005 Loit Jõekalda

2005-2007 Vappu Thurlow

2007-2012 Loit Jõekalda

2012-2020 Inga Heamägi

2020 Lembe Ruben, kelle ajal koliti Graafikaateljee ARSi majja 2022. aasta suvel ja sügisel, valmistati ette uus ruum

2022 23. septembril avati EVÜ graafikagalerii - GÜ galerii, kus toimuvad graafikanäitused

Esimene leht, mis trükiti juba uues Graafikakojas, oli Tõnis Laanemaa oma.



Kirjandust:

Jüri Hain. Graafika eksperimentaalateljee Tallinnas. Kunst, 1968 Nr 3, lk 7-16

Jüri Hain. Graafikaateljee algaastatest. Kunst, 1980 Nr 2, lk 8-13

Jüri Hain. Nelikümmend aastat Graafika Eksperimentaalateljeed. Sirp ja Vasar, 1988, 29. aprill

Jüri Hain. 40 aastat graafika ateljeed. Kunst, 1989 Nr 1, lk56-57